20. märts 2024

Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu kirjad

 Ilmus ajakirjas "Keel ja Kirjandus" 3.2024

Õhtu ei too iial midagi tagasi




Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu. Kirjad. [Tallinn]: Aadam ja pojad, 2022. 389 lk.


Kui mina oleksin Holdeni vend, siis esimese asjana annaksin talle kõva keretäie tappa. Mida ta muudkui viriseb, kui endal pole tegelikult häda midagi!”
Umbes sellise lausega alustasin gümnaasiumis kirjandit teemal „Kui ma oleksin Holdeni vend”, lähtekohaks mõistagi J. D. Salingeri „Kuristik rukkis”. See kirjandi algus on mul hästi meeles, sest kirjandusõpetaja oli väga soe ja sümpaatne inimene ning ma pidin ikka julgust koguma, et nii ebakonventsionaalselt (ja siiralt!) alustada.
Kümmekond aastat hiljem turgatas mulle pähe hüpotees, et „Kuristik rukkis” on depressiooni kirjeldus (ma ei ole üle lugenud, st tõlgendan ümber gümnaasiumiaegset lugemismälestust).

Mis on depressioon? Seisund, kus psüühiline hädasignaal on ilma põhjuseta sisse lülitunud ja nupp sellesse asendisse kinni kiilunud.1 Mu arust seda „ilma põhjuseta” rõhutatakse liiga vähe. Eriti praegusel ajal vaimse tervise epideemiast rääkides. Praegu on küllalt põhjust olla ärev ja masendunud, seega võib püsivalt alanenud meeleolu olla hoopis normaalse vaimse tervise tunnus – hädaandurid funktsioneerivad normaalselt! Sõna „depressioon” reserveeriks ikka haiglaselt, mitte põhjendatult-ootuspäraselt alanenud meeleolule.

Alanenud meeleolu ja anhedoonia on Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetuse läbiv tundetoon. Kas see on depressiivne kliinilisemas tähenduses? Vähemasti Kaplinski puhul pole raske pidada meeleolu alanemist täiesti kohaseks reaktsiooniks. Ta keha on sõna otseses mõttes hääbumas ja seega on ta vaimuseisund sellega samas taktis. Ning ta kirjad ja mõttekäigud on muu hulgas hääbuva kehaga vaimses vastastikseoses. Õnnepalu tunnistab, et on samuti olnud depressiooniga hädas. Raamatu lõpus muutub ka Õnnepalu elujõuetus füsioloogiliselt põhjendatuks: ta lööb rattaga kukkudes pea tugevalt ära ja adekvaatne diagnoos hilineb sedavõrd, et Õnnepalu leiab end ühel hetkel haletsusväärses olukorras, alasti vannitoapõrandal liikumisvõimetuna vedelemas (põletikuline koevedelik ajule surumas, nagu hiljem selgub). Õnneks abi saabub, aga kehalise jõu kadumise peegeldust vaimus jõuab kirjadesse omajagu.

Lühidalt põhjendaksin oma hilisteismeea reaktsiooni – NB! kirjanduskogemust-lugemiselamust! – Holden Caulfieldile umbes nõnda. Olin täiesti ebadepressiivne ja eluablas, oli 1990-ndate lõpp ja ma pärinesin palgatöölistest vanemate viielapselisest perest (ainelisest vaesusest, eks). Holden oli minu kogetud standardite järgi lausa uskumatult rikas (hotellid ja kohvikud!), läks ise koolist ära!, ja siis muudkui halas ja virises. Tänamatus kuubis! Ta oli mulle instinktiivselt vastumeelne ja kehaliselt mõistetamatu. Mulle oli hamburger eksootiline luksus, mida sai ehk korra aastas linnas käies, aga see hellitatud nagamann pugib nagu muuseas kotletisaiu, ja siis aina soiub ja ahastab, püsiv piste ahtris. Igatahes mu füsioloogiline seisund ja ontogeneetiline maailmasse suunatus olid sellised, et Holden Caulfield oli mu jaoks ebasümpaatse tänamatusekehastusena.

Liiga magusa elu haigus on diabeet, liiga turvalise elu haigus on depressioon,” arutleb Õnnepalu intrigeerivalt ja veenvalt: „Ühesõnaga, nii nagu me ei oska hästi elada maailmas, kus magusat on saada iga kell ja piiramata koguses, nii ei oska me elada ka maailmas, kus kõik hädaohud on ette elimineeritud, kus turvalisus on kuulutatud ülimaks hüveks ja surm on igal juhul skandaal, mida tuleb vältida, kasvõi nui neljaks!” (Lk 115–116)
Osalt on see kahtlemata nii. Hea tervisega noored mehed tajuvad seda instinktiivselt, teevad
jackass’i, parkuuri ja harrastavad täiskontaktalasid. „Ära seda rulatavaid lapsi” on (noorte meeste hulgas) meeletut resonantsi tekitanud Jordan Petersoni menuki „12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele“ (2018, e k 2019) üks peatükk. Arenevad lapsed harjutavad end ohuga ja peavad saama seda teha, kui neil rulatada ei lasta, otsivad nad midagi muud. Hea tervisega inimene vajab õiges doosis ohtu, väikseid füüsilisi traumasidki. Nassim Talebi „Antihabras” (2012, e k 2019) on samuti mammutarutlus sellel motiivil. Seegi on populaarne teos ja autoril on rohkelt tänulikke pooldajaid.


Praegu on mu suhe (st lugejapositsioon ja vahetu kogemus) Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetusse küllalt sarnane sellega, mis oli gümnaasiumieas Holden Caulfieldi: füsioloogiline reesuskonflikt, tõutaktide täieline ühildamatus (olen just selles eas, mida raamatus kirjeldatakse kui kõige elujõulisemat, lisaks on mul väikesed lapsed, teisisõnu olen kehaliselt väga tegus ning tulevikku suunatud – sellise olemise vektor on täiesti vastandsuunas poeetilisele „surmaigatsuseilule”, mis kõigele laisalt käega lööb, maailma ees alla annab, hüvastijätuks lehvitab ja leegi kustumisega lepib).


Tunnen, et päris otsekoheselt väljendudes oleksin „Keeles ja kirjanduses” umbes

nagu „Hiired tuules” Jermakoff avalikus WCs Victori kõrval. („Victor urineeris väga viisakalt ja hääletult. Nagu seda taibates ja teise delikaatsuse üle irvitades kogus Jermakoff suus sülge, paiskas selle mahlaka lärtsatusega põrandale otse Victori kinga kõrvale ning peeretas valjult. Victor läks üle keha higiseks ja tundis kummalist nõrkust. See oli esimesi kordi, kus ta pidi tunnistama vaimu täielikku abitust jõhkra elu bioloogilise jõu ees.“) Ja küllap sellise seisukoha mahlaka lärtsatusega väljaütlemine ise on nende sõnade kinnituseks.

Oma seisukoha ebaoriginaalsuse tõstmiseks osundan kirjandusinimest, kes on must füsioloogiliselt maksimaalselt kaugel. Sirje Kiin (snd 1949) pihib pärast kõnealuse kirjavahetuse lugemist Facebookis (27.juuli 2023):

„PIHTIMUS. Harva tunnen südamest kahetsust, kui olen lugenud raamatut autorilt, keda olen varem hinnanud. Nüüd just juhtus paraku see haruldane asi, kui lugesin Jaan Kaplinski surmaeelset kirjavahetust Tõnu Õnnepaluga. Teadsin ju eelnevalt, et tegu on ühe ande ja vaimu hääbumise looga, aga ootamatult kujunes see koguni mõlema kirjasaatja hääbumise looks, mida oli üpris kurb lugeda. Ühel saatuslik haigus, teisel saatuslik õnnetus, millele saab inimlikult ainult kaasa tunda.

Aga kas seda valusat hääbumist peab tingimata nii lähedalt dokumenteerima ja avaldama raamatus, selles kahtlen ja kahetsen samamoodi nagu pärast seda, kui lugesin kunagi ammu läbi üüratult paksu raamatu Karl Ristikivi päevikud.

Ma vist ikka ei taha, et vaim niivõrd lihaks peab saama, ei taha ma inkarnatsiooni.”

Tõrge ja vastumeelsus Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetuse suhtes on mõistetavad, sest peamine, mida see raamat kogemata rõhutab, ongi vaimu ja liha ühtsus. Kinnitus sellele, et kui hääbub liha, siis hääbub ka vaim. Vaimuinimesele kahtlemata väga häiriv mõte.

Jah, aju on kehaosa ja allub kehalisele hääbumisele. Ei leidnud ma eest vana targa mehe (pean silmas Kaplinskit, mitte Õnnepalu) kontsentreeritud elutarkust, vaid nukra dokumendi sellest, et ka mõte on töntsiks ja väetiks jäänud, olgu selle näiteks mõni keelefilosoofiline uid või torisemine keele liigse normeerimise pärast. Need on kehvad meenutused elujõulise Kaplinski keelefilosoofilistest esseedest, mitte aga kaugemale arendatud mõttekäigud; need on udused vaimumälupildid, mitte maksimaalsesse vaimuküpsusse jõudnud äratundmised.

Kui Kaplinski hakkab mõtisklema n-ö tsivilisatsioonilistes kategooriates, näiteks võrdlema lääne- ja idamaid, siis pole tegu spenglerliku kotkapilguga, vaid lausa piinlikult lihtsakoeliste klišeedega, mis ei kannata mingit geopoliitilist analüüsi ega kõrvutamist aktuaalsete makrotrendidega. Kui ohkatakse raugelt, et ei usu, et USA-l on Hiina vastu mingit šanssi (lk 331), siis pole see avar erudiidipilk, vaid aegunud ja eksitav ekstrapolatsioon 1990.–2010. aastate erakordselt ajutistest trendidest, ajast, mida ta ehk viimasena mäletab. Ka arutlused rohepöördest ja looduskaitsest on paraku õige lihtsakoelised.

Samuti visises igasugune punkarlus ja kontraelitaarsus välja ta erandlikust suhtumisest Venemaase.
See pole päevapoliitikast üle ulatuva suurvaimu avar kaemus, vaid vastupidi, vananeva poeedi väiklane solvumine selle peale, et Lääne-Euroopas ei tunta ta luule vastu enam suurt huvi, aga Venemaalt sai veel hiljuti tunnustust (need arutlused toimusid enne agressiooni Ukraina vastu, aga naiivsed ja lihtsakoelised tunduvad ikka). Jah, mõistan Kiini häiritust (kuigi mu enda oma, kordan, on primaarselt füsioloogilis-instinktiivne).
Õnnepalu on põhimises samuti selgelt poeet: tema pidev kordamine, et miski ei taastu, miski ei tule tagasi, pole samuti suur läbinägelikkus ega intellektuaalne üldistus (või herakleitoslik metafüüsika), vaid pigem poeedimodaalsus, sissekasvanud loobumismeeleolu ja võimetus vaimustuda.

Selliste sõnadega piirduda oleks aga ülekohtune, eriti Õnnepalu suhtes, kes alustab ja lõpetab heas toonuses, kuid on peatrauma tõttu vahepeal üsna hädine. Kirjavahetuses siiski leidub huvitavaid mikroesseekesi ja värskendavaid (kultuurikriitilisi) tähelepanekuid (umbes selliseid nagu see depressiooniküsimus, millega ma eespool pisut kaasa läksin), kuid üldine iseloomustus raamatu kohta oleks ikka: lahja. Vaimselt tuumakat kraami on sellise mahu kohta väga vähe. Noogutan ägedalt kaasa Kaplinskiga, kui ta ütleb, et „mulle vist meeldib kirjanduses kõige enam see, mida võiks nimetada intelligentseks lobisemiseks” (lk 131). Just sel põhjusel mulle meeldivad Ilmar Vene raamatud, millest iga kirjandusõpetaja tõmbaks maha vähemalt kolm neljandikku, lisades märkuse: „Teemast mööda!”, samuti Uku Masingu saba ja sarvedeta esseed ning Tammsaarele ette heidetud targutamine. Intelligentne lobisemine on tõeline vaimutoit ja suur hingekosutus, aga ses kirjavahetuses on seda napilt. Tohutu maht läheb lihtsalt ilmaarvustusteks ja argiraportiteks: ilm oli selline, tegin seda ja teist, nägin linnukest X ja lilleke Y juba õitses ja kirja kirjutamine, vaat, ei edene teps. Ja kui sekka pudenevad märkused, et äkki ei saagi korralikku raamatut (lk 188) ja „oleme kirjatöös vanad kalad, nii et midagi ikka tuleb. Kui pää ei leia, mida kirjutada, leiavad sõrmed” (Kaplinski, lk 312), siis hakkab see kõik kokku ärritama – see on lugeja ees lugupidamatu.
Aga küllap jätkub piisavalt neid lugejaid, kelle mälestused Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu senisest loomingust loovad piisavalt auke lappiva eelhoiaku, et raamatu hõredus eriti ei häiri,2 või kellel on lihtsalt suur aukartus.3

P.S. Tõeliselt huvitav oli Tõnu Õnnepalu vanaisa lugu (Lk 324-330). Ja täiesti omaette klass on Õnnepalu viimane kiri, see on eksistentsialistliku esseistika pärl! On huvitavaid mõtteid ühiskonna polariseerumisest, kirjandusteaduse võimetusest haarata põhilist, abieluvõrdsusest, muusikast ja veel nipet-näpet, aga, pagan, raamat on pea 400lk!



1Vt R. M. Nesse, Hea põhjus end halvasti tunda. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile. [Tallinn]: Argo, 2020.

2Vt nt M. Mikomägi, Tõnu Õnnepalu: õndsad on need, kes elus midagi ei „väljenda“, kes lihtsalt elavad – Maaleht 15. X 2022 ja lugejamuljed Goodreads-is (https://www.goodreads.com/book/show/62626737-kirjad).

3Nt P. Põldmaa, Veel kirjutada. Veel rääkida. – Looming 2022, nr 12, lk 1731–1734.

12. märts 2024

Carolina Pihelgas «Lõikejoon»

 Ilmus Postimehes 30.01.2024





Fragment pärispatu individuatsioonist: tütarlapsest sirgub naine



Mis on luule? Väike kange kraam. Ses mõttes on eelkõige luuletajana tuntud Carolina Pihelgase teine proosateos aus luuletajaraamat – väike kange kraam. Teos on mahult väga napp, vaevu 90 õhurikast lehekülge. Napp aga kange, ütleb kirjanduskriitik Mihkel Kunnus Carolina Pihelgase «Lõikejoont» tutvustades.


Kirjastuse lühitutvustus on adekvaatne: «Loo peategelaseks on noor naine Liine, kes sõidab maale, et tõmmata joon alla ummikusse jooksnud kooselule. Lisaks lahingutele tema hinges käivad (õppe)lahingud ka selle väikese Lõuna-Eesti küla ümber.» Väliseid sündmusi on vähe, tummfilmina oleks «Lõikejoon» väljakannatamatult igav, sest kõik oluline jääb eelkõige minategelase sisemaailma.

Kui aga pingutan kriitiku tegutsemisväljal – kirjeldaval ja analüüsival metatasandil – teosega samaväärse kokkuvõtlikkuse suunas, siis saaks tulemuseks midagi järgmist: «»Lõikejoon» on fragment pärispatu individuatsioonist». Selgitan nüüd veidi lahti.

Mis on pärispatt?
See arhailine sõna tekitab paljudes mõistetava äratõukereaktsiooni, aga kasutaksin seda siiski ja taotluslikult. Mis on pärispatt? See on üks vana sõna, mis tähistab inimese väljapääsmatult puudulikku olukorda. Sel puudub algupäraselt igasugune sotsiaalselt süüdistav mõõde. Pärispatt pole isiklike eksimuste tagajärg, pole sinu enda süü, vaid kaasasündinud paratamatus. Paratamatus tähendab seda, et see pole ka teiste, pole ühiskonnakorralduse süü, vaid eksistentsiaalne antus.

Laenan ühe sõnastuse Joseph Ratzingerlilt (hilisem Benedictus XVI ), kes selgitas teoloogilistest kõrgustest, aga enne ilmeksimatuks saamist: «Pärispatu asukohta tuleb otsida just sellest kollektiivsest võrest, mis on iga üksikeksistentsi vaimne etteantus, mitte mingist bioloogilisest edasikandumisest üksikult eraldiseisvalt isikult teisele. Pärispatust rääkimine tähendab just seda, et ükski inimene ei saa enam alustada nullpunktist, status integratisest’est (= ajaloost täielikult puutumatuna).» (Sissejuhatus kristlusesse Johannes Esto Ühing, 2006, lk 208-209)

Lühimalt: enne, kui inimesel «pilt ette tuleb», on ta juba pikalt mingitel rööbastel olnud, mingid nooruse paratamatus rumaluses endale ise valinud, mingitele teiste poolt pandud. Jah, ükski inimene ei saa alustada nullpunktist. Inimene ei alga, inimene ilmub tasapisi oma minevikuhämarusest. «Me elame ainult ettepoole, aga mõistame ainult tagantjärele,» nagu ohkas üks kristliku eksitentsialismi alusepanija.

«Lõikejoon» ongi väike sissevaade sellesse hetke, kui ühel inimesel – Liinel – hakkab pilt ette tulema, ta hakkab kvalitatiivselt paremini aru saama endast ja oma kujunemisloost. Ta analüüsib oma traumaatilist lapsepõlve ja seda, kuidas ta kukkus 18 aastasena suhtesse endast viisteist aastat vanema mehega, mille eest ta nüüd, neliteist aastat hiljem välja hüppas. Lihtne matemaatika näitab, et Liine on praegu 32-33. Jungiaanliku süvapsühholoogia järgi täiesti paras aeg (et mitte öelda ennustatav aeg) pöördeks, arengu- ja individuatsioonihüppeks. Liine võtabki jõu kokku ja tõmbab lõikejoone oma endise ja tulevase elu, endise ja tulevase mina vahele. Teose pealkiri on lõikavtäpne.


Oled tehtud oma voolija ainest

Nii Liine kui Carolina Pihelgas on üle keskmise intelligentsed, selgelt keskmist ületava reflektsiooni- ja artikuleerimisvõimega (nooremapoolsed eesti naised). Paluks seda mitte võtta kiituse ja tunnustusena, vaid kiretu analüütilise järeldusena, sotsiodemograafilise kategoriseeringuna. Hinnaguvabalt tuleks võtta ka tõdemust, et nende tunnuste alusel kuuluvad nad selgesse vähemusse. Kes on siin kandis masside hääl? Umbkaudu osutades (sest täpsemalt ei oska), küllap ikka Mallukas, Birgit Susanne Hunt ja teised, kelle populaarsust ei kvantifitseeri tiraaž vaid follower’id. Aeg ja kommunikatsioonitehnoloogiad soosivad ekstravertset reageerimist, hõikumist, säutsumist. Liine tunneb, et ta kooselu on muutunud väljakannatamatuks ning ta võtab auto ja sõidab kadunud vanatädi tühjalt seisvasse maamajja, lülitab telefoni ja arvuti välja, teeb füüsilise tööga eneseteraapiat ja mõtleb oma elu üle järele. Carolina Pihelgas vilunud sõnastusvõime laseb lugejal Liine sees toimuvast osa saada. Liine läheb oma päritolusse ja asub seal korrastama, rohima, niitma, leiab peidetud soppidest ammu surnud naissugulaste kirju jne. Sisemaailmas teeb ta sama. Väline tegevus ja sisemine tegevus on kenasti koos,

Kui võtta udune projektsioon Eesti kirjandusväljalt, siis võiks öelda, et Carolina Pihelgas on Imbi Paju laps (veelgi avaramalt: Ene Mihkelsoni lapselaps).


Kitsa raja privileegid

«Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.» (Mt 7:14)

Liine on privilegeeritud. Tal on võimalus võtta auto ja sõita tühja maamajja oma elu üle järele mõtlema (erinevalt neist, kes on näiteks lastega ja-või pere ainsal kinnisvaratükil lõksus jne). Ma siiski ei jääks sellesse kinni, sest seda võib võtta ka kirjandustehnilise võttena loomaks raamistikku selliseks enesessesüübimiseks. Sest pigem haruldaseks võib lugeda ka võime selliseks «traumatööks», võime läbi näha, millised käitumismustrid ja tundemallid on pärit õrnast lapsepõlvest. Liine näeb domineeriva ja võimeka ema varju, seda, kuidas ta pidi liiga vara võtma üle osad ema funktsioonid, mis puudutavad ta väikest õde. Näeb, kuidas mõjus isa lahkumine pere juurest, oskab analüüsida seda, mis tõukas ta sellisesse suhtesse, mille eest nüüd põgenema peab jne. Teos, nagu öeldud, on mahult õige napp. Sestap ei jätku seal eriti ruumi arendada teemat «Minu ema kui vaevatud üksikema» või „Minu mehe pärinemine tema lapsepõlvest”. Tee sinna on ahtake ja vaid pisut on neid, kes selle leiavad. Ja selle lõpus on Ivan Karamazovi meeleheide: näen ainult, et kannatused on, aga süüdlasi ei ole! Võime taludainimlikke kannatusi ilma inimsüüdlaseta on rist, mida ainult Jeesus suudab kanda.

«Lõikejoonest» tulev esimene kiir valgustab eelkõige Liine hinge, mõned veel hämarusse jäävad suunad markeeritakse, aga nendeni ei jõuta (mitte, et Liine poleks selleks võimeline, ei, selgelt on, aga raamat lõppeb enne ära).
Aga, nagu öeldud, on Liine intelligentne ja refleksioonivõimeline, kujundlikult: ta ei lähe laiast väravast, millel on silt «Heteronormatiivne patriarhaat põlistab domineerivaid võimusuhteid kõige muu hulgas sellega, et ei lase tüdrukutel sündida iseseisvate ja elutarkadena!» või muu taoline.

Ses mõttes võib just nimelt väheintelligentse ja refleksioonivõimetuma inimese siiras eneseväljendus olla märksa representatiivsem (üks hea ja väga mõtlema panev näide on Laurie Penny «Seksuaalrevolutsioon» vt «Autor pole surnud, aga satiir on koomas»), aga Pihelga lugu Liinest on seevastu isiksustarendava potentsiaaliga, sobiv ka «kirjanduskliikusse,» mitte ainult toormaterjalina kultuuripsühholoogi töölauale(või neile, keda painab küsimus, miks on nii palju 30+ lastetuid naisi). Pihelgas täidab hästi ühte hea kirjaniku funktsiooni – sõnastab selgelt ja tabavate kujunditega mõtteid, mis lugeja hinges ja teadvuses vaid hämarate piirjoontega on aimatavad.


See on alles algus

Teosest saaks küllaga noppida üsna kategoorilisi ja lõplikena mõjuvaid tsitaate, aga see oleks vägivald konteksti vastu. Ja kontekstiks on valutav hing, kust tervenemis- ja selginemisprotsessis hüppab sõnadesse seisukohti, mis õige varsti ümber nähakse, sest «Kui ma end vaatan, näen vastuolusid, traumasid, näen, et kõik see, millest tahan lahti lasta, on ju mind teinud selleks, kes ma olen.»

Pihelgas on öelnud, et võib-olla moodustab «Lõikejoon» koos veel kirjutamata teosega triloogia. No loodame!

Arenguromaanidest meenub mulle ikka üks mu lemmikuid, William Somerset Maughami «Inimorjusest». Maugham alustas selle kirjutamist käigu pealt, siis elu segas vahele ja lõpliku teostuseni jõudis juba küpsemas eas. Aga ammendavuse taotlemisel on oma hind, mis pealegi nõuab realiseerumiseks veelgi haruldasemat privilegeeritust. Nii on Maughami biograafiline «Inimorjusest»(e.k. 2002) üle seistmesaja lehekülje tihedat teksti, selget ja analüütilist. Olgu see majakaks Carolina Pihelgasele – lühemalt juba ühte inimese kujunemislugu kirja ei pane.





9. veebruar 2024

Kommunismi ja progressiivsuse surematusest



Miks on kommunismi inimvaenulikkus nii raskesti läbi nähtav? 

Jätan praegu kõrvale ajaloolised tõendid ja samastan alljärgnevas kommunismi selle õilsa aatega, millest ta kord sündis ja millest ta ikka ja jälle sünnib. 

Viimane näide selle aate elujõust on noorte progressiivide intervjuu Eesti Ekspressis, mis palju kära tekitas.

 Lühimalt: sest selle aate realiseerimatus on psühholoogiline, mitte loogiline või mõnest „kõvast” seaduspärast tulenev.
 Nõnda köidab see igati hästi ka inimest, kes on loogikaga treenitud, näiteks mõned aastad filosoofiat õppinud.

Niisiis. Lähteaade: „Kõigile vastavalt tema vajadustele, kõigilt vastavalt tema võimetele!” Alusprobleem: ebavõrdsus, osadel on palju, lausa üle, osadel on puudu, lausa üldse mitte. 

Tsiteerin intervjuud:
 Jens: Sa ei saa toetada võrdsust, ilma et sa toetaksid majanduslikku võrdsust. Riigi toetused ei ole vasakpoolsed. Probleem on selles, et meil on riik, kus inimesed üldse vajavad neid toetusi. Aga alati on ju inimesi, kes ei saa hakkama. 

Jens: Minu meelest majandussüsteem, mis laseb inimestel nälgida ja siis paternalistlikult ulatab neile käe, tule ja võta see leivaviiluke, on põhimõtteliselt vigane. 

Intervjueerija: Öeldakse, et täiesti vabas ühiskonnas pole mingit võrdsust, ja täiesti võrdses ühiskonnas pole vabadust.

Jens: See on liberaalide negatiivne vabaduse määratlus. Mida annab piiranguteta vabadus, kui sul on kõht tühi ja sa elad tänaval? Kas on vabadus millekski või vabadus millestki? See on progressiivsuse ja liberalismi suurim erinevus. Vasakpoolsetel on positiivne vabaduse määratlus, vabadus millekski. Vabadus elada soojas majas, olla toidetud. Vabadus on midagi, mis võimestab sind, mitte et sa oled lihtsalt mingist sunnist vaba, nagu määratlevad liberaalid. 

Kätri: Enamikule inimestele see aga ei too õnne. 1% on küll õnnelik, aga vähemalt 50% inimestest elab väga halvasti. 

Jens: Positiivne määratlus on see, et sulle antakse mingid asjad, mis vabastavad sind. Ühiskond peab kollektiivselt vaeva nägema, et kõikide põhivajadused oleksid täidetud. Söök, vesi, turvaline elukoht. Enne, kui need on tagatud, me ei saa rääkida näiteks filosoofilisest vabadusest. /.../ 

Jens: Mis on selles halba, et inimene ei pea pingutama selleks, et ta saaks süüa? Meil on võimekus igaühele see tagada. On lihtsalt õel seda mitte teha. 
(tsitaadi lõpp)

 Niisiis sulle antakse mingid asjad, mis vabastavad sind. Ühiskond peab kollektiivselt vaeva nägema, et kõikide põhivajadused oleks täidetud. See on arusaadav. 
Normiks seatakse ülim solidaarsus.
 Kõik pingutavad, et kõikide põhivajadused oleks täidetud. 
Aga natuke hiljem leitakse, et söögi saamiseks ikkagi ei peaks pingutama. 
Vastuolu ongi selle „meie” muutuvas sisus. Kollektiiv peaks vaeva nägema, et kõik saaks süüa, et meie ei peaks söögi nimel vaeva nägema.

 Ilmar Vene on tabavalt sõnastanud: vasakpoolsuse sisuks on pärispatu eitus. Mis on siin pärispatt? Aadamale pandud needus: „Palehigis pead sa endale leiba teenima.” 
Vasakpoolne seevastu leiab, et „Probleem on selles, et meil on riik, kus inimesed üldse vajavad neid toetusi. /.../Minu meelest majandussüsteem, mis laseb inimestel nälgida ja siis paternalistlikult ulatab neile käe, tule ja võta see leivaviiluke, on põhimõtteliselt vigane.” 

Lühimalt: vasakpoolne usub, et nälg on riigi, vigase majandusüsteemi süü, mitte inimese orgaaniline omadus, pärisosa. 
Tõesti. „Mis on selles halba, et inimene ei pea pingutama selleks, et ta saaks süüa? Meil on võimekus igaühele see tagada.” 
Kellel meil? Kuidas tagada? 

Ja siin lähebki asi käest ära. Sest keegi ikkagi peab vaeva nägema. Leib ei tule ise lauale, olgu see majandussüsteem milline tahes. Kui kollektiivselt pingutame, siis ikkagi ju pingutame, näeme vaeva.

 Tsiteerin taas: 
Intervjueerija: Te tahate siis rangeid ülemaailmseid reegleid. 
Jens: Keegi ei tohi kellegi kulul elada. Ega üle meie ühiskonna ja maailma võimete.
 (tsitaadi lõpp) 

Taas on see ju esmapilgul kena loosung. Aga ei saa luua ühiskonda, kus keegi kellegi kulul ei ela. Siin on juurpõhjuseks pärispatu Eeva komponent: laste ilmale toomine. 
Või nagu Hannah Arendt ütles: sündimise fakt. Tõsiasi, et inimesed sünnivad siia maailma.
 Lapsed on inimesed, kes elavad teiste kulul. Või nad ei ela üldse. Fakt. Punkt. (Raugapõlves saabuva teiste kulul elamise võime isegi jõhkralt kõrvale jätta) 

Niisiis on tegelik probleem ja küsimus selles, mis motiveeriks piisaval hulgal inimesi teiste heaks tööd tegema, teiste heaks vaeva nägema. Et elus püsiks ka need, kes muul viisil ei saagi elada, kui teiste kulul (tüüpnäide: laps). 

Tsiteerin:
Kätri: Laisku inimesi on niikuinii. Mul on ka praegu olemas enamik asju, mul veab, mu vanemad maksavad mu korteri kinni, ma ei pea tööd tegema, aga ma olen siin, ma tegelen aktivismiga, mitte sellepärast, et ma saan raha selle eest, sest ma ei saa, aga ma tegelen sellega sellepärast, et see viib mind ennast selleni, kes ma tahan olla. (tsitaadi lõpp)

 Kätri elab teiste kulul, keegi tagab ta asjad ja eluaseme. Kas see on halb? Ilmselgelt ei ole see halb ta enese meelest ja minu meelest ka ei ole. Vanemad teevadki oma laste eest tööd. Vanemad on teenijad, orjad, ja lapsed teenindatavad. Elujõulise ühiskonna raskuspunkt: kuidas lastest ehk teenindatavatest kasvatada teenijad. See üleminek on subjektiivselt väga ebameeldiv ja sestap on teatud vanuses nn orgaaniline kommunism igati ootuspärane. Kui vanemad enam ei teeninda (sest laps on liiga suureks kasvanud), siis peab alguses ise enda leiba teenima ja taga hullemaks, saama ise selliseks, kelle kulul teised elavad st isegi eneseküllasusest, iseseisvusest ei piisa.

 Printsiip „igaühele vastvalt tema vajadustele ja igaühelt vastavalt tema võimetele” toimib hästi perekonnas (või mõnes muus väikeses lojaalses grupis). 
Miks ei saa seda skaleerida riigi mõõtkavva? Takistus pole niivõrd loogiline, kuivõrd psühholoogiline.
 Oma lapse heaks tehakse heal meelel tööd, kaaskodaniku heaks aga enam mitte nii hästi. Eriti kui need on pelgalt statistlised ühikud. 
Kätri vanemad on nõus tööd tegema ja vaeva nägema, et Kätril oleks eluase ja kõik hästi, aga, vat, nende heaks, kes pole Kätri, nad nõnda enam motveeritud pole. Selles see asi ongi. 

Kas riik saab panna oma kodanikke suhtuma kaaskodanikesse nagu oma lastesse? Loogiliselt ja juriidiliselt ehk saab, saab teha vastava seaduse ja preambuli või mis iganes, aga, vat, psühoholoogia on taktistuseks. 
Või inimloomus, kui arhailisem sõnavara ei häiri. 

Jens: Õnnelikuks teeb inimesi see, et nad saaksid õhtul sõpradega väljas käia, ilma et nad peaksid mõtlema, mis on teatripileti hind või kui palju maksab jook baaris.” 

See on aristokraadiõnnelikkus. Et kommunism toimiks peaks inimest tegema õnnelikuks teiste heaks töötamine, nende teiste, kelle nägu ja nimegi ei tea. Armastama ka kaugeimat ja võõraimat (näiteks globaalses lõunas) nagu ligimest, nagu oma last. 
Kas see on võimatu? Loogiliselt mitte, psühholoogiliselt, pigem, jah, küll. Parema meelega oleks inimene positiivselt vaba. Õnnelik nii, et ei peaks mõtlema, mis on teatripileti hind või kui palju maksab jook baaris.” 


  P.S. Lahtiütlus. Tsiteerides „Progressiivset manifesti”: „Riik peab tunnustama iga inimese identiteeti, sealhulgas tema võõrandamatut õigust langetada otsuseid oma soolise, seksuaalse, rahvusliku ja usulise identiteedi üle.” Ma identifitseerin end...mnmn... autopedagofiilina! Mu on seesmine tung aina pedageerida, ise pedageerida. Seda tuleb tunnustada, mitte selle osas sallimatust üles näidata!

7. juuni 2023

Olgu nemad meie eest õnnelikud

 

Kaugel aegade hämaruses, ammu enne Sõda ja Pandeemiat, – aastal 2010, kui telefonidel olid nupud ja sotsiaalmeediaks Orkut – toimus Tartus õnnekonverents.
Pidasin seal ettekande teemal „Fülogeneesi pained ja ontogeneesi üllatused ehk sellest, kas õnn seisneb oma loomusele alistumises või selle ületamises”.



Vastust ma loomulikult ei saanud anda ja probleemi üle mõlgutan tänini, see on väga viljakas probleem (teoloogid tunnevad seda probleemi küsimusena Jumala immanentsuse ja transtsendentsuse vahekorrast).


Ühelt poolt on selge, et liigilt oleme pärinud hunniku evolutsioonilisi mõnutundeid, teiselt poolt on selge, et neid ei saa alati usaldada (soolase-, rasvase- ja magusaarmastus on lihtsaimaks tüüpnäiteks). Indiviidi seisukohalt on targem mõned evolutsioonilised ajed alla suruda, see on selge. Aga millised? Ja kas mõnele kiusatusele pole psühholoogiliselt ökonoomsem järele anda? Ja kas võita on üldse võimalik?


*


Suurimad õndsustunded tulevad, ütleme, liigi- ja isendihuvide kooskõlastumisest, aga evolutsioonilt oleme pärinud ka tohutu hunniku konstruktsioonilisi hädasid (seljavaludest depresioonikalduvuse ja ärevushäireteni, Randolph M. Nesse „Hea põhjus tunda end halvasti. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile” on sel kohal tungiv lugemissoovitus).


Saab muidugi nihverdada, kanaliseerida.
Näiteks evolutsioon on soosinud neid, kellele meeldis nunnutada nunnusid olendeid (cuteness, Kindchenschema). Lastel, kelle vanemad nautisid nende eest hoolitsemist, oli kõvasti suurem ellujäämisšanss, eks.
Aga nunnureaktsioon on robustne, semiootiliselt vahendatud, seega saab nunnutusmõnu ka teiste nunnude olendite peal rahuldada. Näiteks kasside. Kassid näuguvad ainult inimestega suheldes ja näugumise helikõrgus on koevolutsioonilselt liginenud beebide häälele.


Vahel võib nihverdamine ummuksisse viia nt väga paljud mehed muutuvad sooelu mõttes disfunktsionaalseks kuna põhiajed, mis neid naistele lähenema on ajanud, on virtuaalselt ära sussutatud (võitluslikud videomängud ja netiporno). Muide, erinevalt feministlikest stereotüüpidest incelid ei ole vägivaldsed radikaalid, täiesti lõviosa neist ei paista üldse silma, vaid passib tubasena arvuti taga.


*

Andrew Tate’i fenomeni analüüsides kirjutasin:
"Ema-arhetüübi domineerimine avalikus ja istitutsionaalses sfääris tähendab [emaliku] ootusstruktuuri välja ekstrapoleerumist selle loomulikust toimevallast (st emadusäärist sõna otseses mõttes), selle bürokratiseerumist, seadustesse ja institutsioonidesse kristalliseerumist. Kultuuripatoloogiad tulevad aga järgmistest kohtadest: isa rolli paigutub riik (riik peab tagama turvalisuse ja toiduvaru!). See on veel väike viga (millele majandusseadused seavad oma piiri), laste rolli satuvad igasugused vähemused (neid koheldakse nagu lapsi, iga nende tuju on püha, neid peab kõigiti kaitsma ja poputama ja samuti ei laiene neile samad moraalsed ootused, mis täisealistele)."

Sveta Grigorjeva viimane artikkel „Miks peaks iga hetero minema Pride’ile?” on heaks näiteks, kuidas vähemused muutuvad töötu vanemliku afektistruktuuri sihtmärgiks st lapsendatakse psühholoogiliselt.

Selle taustaks on (süva)psühholoogiline tõsiasi, et „sa oled maksimaalselt nii õnnelik kui su kõige õnnetuim laps”(Jordan Peterson).
Abstrakstsem tasand: „Rohkem kui isiklikku õnne vajab inimene teadmist, et kellelgi see kusagil on” (Dostojevski)
Veel abstraktsem tasand: „Ühelegi tõelisele kristlasele pole mingit paradiisi kui veel ükski hing patus põleb!” (Uku Masing vrdl bodhisattva).

Konkreetsem ja päevakajalisem tasand, mida artikuleerib Grigorjeva (ja seda kui tõeline poeet st keegi, kelle läbi kõneleb üks ajastu ja põlvkonna tunne), sõnastuks umbes nõnda: "Meie, heterod, täiskasvanud ei vaja isiklikku õnne, meie õnn on see, kui meie lapsed ehk vähemused saavad olla õnnelikud."

See tuleb hästi välja kui lugeda kõrvale üht teist Grigorjeva artiklit, seda, mis kirjeldab, miks täiskasvanutele ehk heterotele pole sellist laadi naiivne Armastus lubatud. Heterote maailm on ja peab olema üha puritaanlikum.
"Vastutuse peab võtma ei keegi muu kui võimupositsioonil olev inimene" ehk täiskasvanu. Raske vaielda. 


Keegi ei seisa oma laste heaolu eest kompromissitumalt kui hea lapsevanem, lihtsalt mõnel juhul on lapsed sõna otseses mõttes lapsed. Ja sealt tuleb oi kui palju konflikte! Näiteks kui erinevat tüüpi laste kaitsjad sattuvad vastamisi.



17. märts 2023

Hetero Pride. Sugude ja soostereotüüpide surematusest Andrew Tate'i näitel

 

Alljärgnevast suurem osa (umbes kaks kolmandikku) ilmus Postimehe nädalalõpulisas 27.01.2023. Kirjutatud suuresti detsembri lõpus (see on oluline, sest pärast ta arrteeriti süüdistatuna inimkaubanduses jms, aga praeguseks 17.03.2023 pole ses asjas veel selgust tulnud).

Ilmus toimetatult-tihendatult, aga ma ei viitsi üksipulgi kontrollida, kus ja mis.







Andrew Tate on ajastu haigus ja selle täpne diagnoos korraga, ravi pakub ta vähe ja sedagi kõigest sõnades, ometi näitab ta fenomenaalne populaarsus, et paljudele noortele meestele on ta parim, mis valdavalt maskuliinsusvaenulikul ühiskonnal pakkuda, leiab kultuurikriitik Mihkel Kunnus.



Detsembri lõpus küsiti mu käest kommentaari Andrew Tate’i teemal. Tundsin ebamugavust, sest eeldati, et sobin kommenteerima seda kõmulist fenomeni, aga ma kuulsin seda nime esimest korda. Guugeldasin ja andsin sellega oma pisku Andrew Tate’i ühele tähelepanuväärsemale omadusele – ta oli 2022. aasta üks kõige guugaldatum inimene. Kes ta siis on?
Ühe lausega: Andrew Tate (s. 1986) on endine tippkikkpoksija, multimiljonär ja kiirelt sotsiaalmeedia superstaariks tõusnud eluõpetaja, kelle tänulikuks publikuks on eelkõige teismelised poisid ja noored mehed. Tal oli ja on miljoneid järgijaid erinevatel sotsiaalmeediaplatvormidel. Oli ja on, sest olulisematelt on ta välja visatud ning üheks keskseks põhjenduseks on süüdistus misogüünias ja seksismis. Vähemasti viimasega on küll üsna võimatu vaielda. Ta tõesti on rõhutatult ja uhkusega mees ning rõhutatult ja uhkusega heteroseksuaalne. Sisuldasa on ta Hetero Pride  ja seda LGBT Pride’ide ajastul ning see on tõesti kõplahoop herilasepessa.


Mida siis öelda Andrew Tate’i tähelennu kohta?

Esiteks: tegu on eelkõige sümptomiga ja nii äge sümptom väärib kahtlemata uurimist, fenomen mõtestamist. Sümtomit vastandaks siin voolijale, mõjutajale selle sõna algupärasemas tähenduses. Võib pikalt vaielda Putini ja rohkem kui saja miljoni venemaalase vastutuskoorma jagunemise üle, aga Andrew Tate’il pole mingit muud jõuhooba peale avaldatud sisu, tähendab, teda jälgitakse ja järgitakse täiesti sunnivabalt, tal pole Gestapot ega OMONi ega kogu riiki läbistavat repressiivset võimuaparaati, mis mittelojaalsuse eest karistab. Tema jüngrihordid on tekkinud igasuguse sunnita. Sestap on õigustatud küsimus, et mis see on, mis nii võimsat resonantsi tekitab ja miks. Miks ta sõnum puudutab nii paljusid?
Teiseks. Andrew Tate’i blokeerimine ja väljaviskamine sotsiaalmeediaplatvormidelt ei kaota põhjust, miks ta nii paljudel nii kõnetav on. Seda öeldes ma vähimalgi määral ei eita tema potentsiaalselt kahjulikku, negatiivseid tendentse võimendavat mõju jms.
Kolmandaks. Alljärgneva analüüsi seisukohalt pole oluline, et ta on nende ridade kirjutamise ajal arreteeritud (vt „Andrew Tate – kiire tõus ja kiire langus” PM 7.01), sest tema populaarsus ja ühiskondlik resoneerivus ei ole sellega seotud, pigem vastupidi. Tema jüngrid kahtlustavad siin vandenõud ja ei usu ta süüd jne. Samuti jääb käsitluse alt välja tema kujunemislugu ja kõik muu, mis pole tema ühiskondliku kõnetavuse seisukohalt nii oluline. Üritan analüüsida miks ta on nii resoneerivalt mõjuv, mitte aga kuidas ta nii resoneeruvaks kujunes.

Seesama jõgi

Kui ma paari aasta eest analüüsisin ja tutvustasin „ajastu kõige kõneldatumat intellektuaali Jordan Petersoni”, siis võtsin ta fenomeni lühidalt kokku lausega „Jordan Peterson esindab isa-arhetüüpi ühiskonnas, kus pikka aega on süvenenud ema-arhetüübi domineerimine.” (SIIN)

See kehtib täieliselt ka Andrew Tate’i kohta. Ta on mürgisesuni robustne vastureaktsioon ema-arhetüübi üha agressiivsemale domineerimisele avalikus ja instiutsionaalses sfääris.

Kui kirikupapilikult Jumala vanatestamentlikuks suuks hakata, siis oleks sõnum umbes järgmine: „Vaat patused, saatsin teile meeleparanduseks Jordan Petersoni, tema oli tark ja sõnaosav, aga teie, tänamatud lojused, ei võtnud teda kuulda, vaid tagusite tal aju mõlki, nüüd saadan teile karistuseks Andrew Tate’i!”

Kiire selgitus: ema-arhetüüp on süvapsühholoogiline (ehk evolutsiooniliselt arhailisem ja väheteadvustuv) seadistus, mille juurde kuulub hingeliste kategoriseerimine kolmeks: lapsed ehk need, keda tuleb kaitsta ja nunnutada; kiskjad ehk need, kelle eest tuleb lapsi kaitsta; isa ehk see, kellele esitatakse nõue kaitsta lapsi ja neile toitu varuda.

Ema-arhetüübi domineerimine avalikus ja istitutsionaalses sfääris tähendab sellise ootusstruktuuri välja ekstrapoleerumist selle loomulikust toimevallast (st emadusäärist sõna otseses mõttes), selle bürokratiseerumist, seadustesse ja institutsioonidesse kristalliseerumist. Kultuuripatoloogiad tulevad aga järgmistest kohtadest: isa rolli paigutub riik (riik peab tagama turvalisuse ja toiduvaru!). See on veel väike viga (millele majandusseadused seavad oma piiri), laste rolli satuvad igasugused vähemused (neid koheldakse nagu lapsi, iga nende tuju on püha, neid peab kõigiti kaitsma ja poputama ja samuti ei laiene neile samad moraalsed ootused, mis täisealistele) aga kõige problemaatilisem on praeguse essee teema puhul see, et empiirilised mehed on sattunud kiskjakategooriasse ja mehelikkus on samastatud kiskjalikkusega. Viimase ägedamateks sümptomiteks on näiteks kogu see jutt toksilisest maskuliinsusest, üha varjamatumast misoandriast, keskealise heteromehe sõimamisest jne. James Cameroni hiljuti välja öeldud seisukoht, et testosteroon on toksiin, millest tuleb vabaneda, ainult kinnitab suure kunstniku võimet tajuda ajastu „õhus lendavaid ideesid”. Andrew Tate’i fenomenaalne resoneerivus on siin ilmekas näide. Ta esindab kontrakultuuri, mille järgi on noorte meest hulgas väga suur nälg. See on maskuliinsuse mäss. Vastuhakk maskuliinsuse häbistamisele.


Poisid tahavad saada meheks

Intervjuusettevõtjale Patrick Bet-Davidile (viietunnine intevjuu! Üle kümne miljoni vaatamise vähem kui kolme kuuga!) vastab Tate küsimusele, miks ta tema arvates noorte meeste hulgas nii populaarne on. Sest on miljoneid poisse, kes ei taha kanda make-up’i, kes ei taha olla androgüünsed ja pehmed, kes ei taha omal mune maha lõigata ja võtta puberteediblokaatoreid, vaid tahavad olla hea füüsisega, tugevad ja edukad, kes tahavad kiiret autot ja ilusat tüdruksõpra. Ma arvan, et selle diagnoosiga võib julgelt nõustuda. Tate sülitab mahlaka läraka selle suure ja mõjuka kultuurisuundumuse näkku, mille kangelaseks on roosas kleidis presidendi vastuvõtule ilmuv mittenaine. Andrew Tate on kväärideoloogia antitees, uhkusega mees, uhkusega hetero, uhkusega macho. See on tõesti väga suurele ja mõjukale konnasilmale astumine, mida kinnitab ka see üksmeel, millega suuremad sotsiaalmeediaplatvormid teda välja lülitada üritasid.


Tate’i 41 baasväärtust

Detsembris avaldas Tate 41 baasväärtust, millesse ta usub (Andrew Tate 41 Tenets). Neist esimene sedastab, et [mina, Andrew Tate] usun, et mehel on püha kohus arendada end nii võimekaks, asjatundlikuks ja võimsaks kui võimalik. Kõik järgnevad on samuti erinevad arenemisnõuded ja väärtusorientiirid, mida võib nimetada neutraalselt nimetada nii moodsateks kui konservatiivseteks. Täielikult ajastuvaimu eirav on aga see, et need käsulauad on selgelt ja rõhutatult soolised. Ta räägib mehest ja mehelikkusest, mitte aga inimesest ja inimlikkusest. Ja just see teeb Tate’i skandaalseks. Ta on sama ebakväärlik kui noorkotkaste liikumine 1930ndatel. Kes on siin kväär (queer)? Kultuuriline autokastraat, sooeitaja. Tate on aga väga äge soojaataja, ühtlasti terav vastureaktsioon suundumusele, mis käsitleb maskuliinsust haigusena. Selle järele on suur nõudlus.
(ägeda naiseliku soojaatuse näiteks soovitan vaadata Solana Joy teksti „Meie viljakus on kõik” https://mamadentata.substack.com/p/our-fertility-is-everything )


Tate on problemaatiline, on

Kui piirduda Tate’i 41-punktilise manifesti lugemisega, siis on oht, et temast jääb täiesti eksitavalt hea mulje. Ta on problemaatiline ja seda ka mehelikkuse eeskujuna. Sest ta küll jutustab väärikusest, austavast suhtumisest ja stoitsistlikke väärtuste olulisusest ning perekonna tähtsusest, aga ta ise kehastab neid väga valikuliselt ja tihti vägagi groteskses vormis. Lühim kokkuvõte Tate’i problemaatilisusest olekski see, et ta sõnad ja käitumine ei kattu. Ta suuline eneseväljendus – ja sotsiaalmeedias muud sõnalist polegi – on lausa hüsteeriline ja lõugav, ta praalib mõõdutundetult ja on eluviisilt pigem superrullnokk kui väärikas pereisa. Rõhutan: ta on ka ise selleks ühiskondlikuks haiguseks, mille ravivajadusele ta tohutu populaarsus osutab. Ta on omakolmekümnendate eluaastate teises pooles, aga pole abielus, pole isa, küll aga on tal 33 luksuslikku sportautot, eralennuk ja luksusjaht ning ta ei väsi kiitlemast oma kaklusoskusega (NB! see kõik on autentne ja ehe). Eks see selgitab samuti tema populaarust noorte meeste ja poistehulgas. Macho-teismelisena on ta üleelusuurune.

Teise ajastuhaigusliku tunnusena peeterpaanilikkuse kõrval ei saa mööda tema patoloogilisuseni küündivast nartsissimist (siin võib olla pärilik mõõde, sest intervjuus Patrick Bet-Davidile tunnistab, et ta isal, kes, muuseas, oli mustanahaline tippmaletaja, oli nartissitlik isiksusehäire). Detsembri lõpul postitas ta rohkem kui tunnise monoloogi pealkirjaga „Andrew Tate’i viimane sõnum”, kus ta nimetab rünnakut tema vastu kuningahäbistamiseks (kingshaming). See võiks olla väga tabav teravmeelsus, briljantne kõverpeegeldusvõte, aga pole seda teps, sest kogu tiraadis puudub igasugune iroonia. Igasuguse eneseirooniata nimetab ta end ka planeedi kõige kuulsamaks inimeseks ja tunnistab – samuti igasuguse irooniata –, et isegi temasugusel geniaalsel intellektil on raske luua videosid, millest ei saa lõigata kontekstist välja rebitavaid klippe jne. Ei ole kerge vaatamine, ei, ei ole.


Sugude jäävuse seadus

Andrew Tate’i kohta võiks öelda, et ta näitab, miks teatud soostereotüübid kunagi täielikult ei kao. Ei kao, sest need on paljus tõesed (pragmatistlikke psühholoogiliste koolkondade tähenduses). Andrew Tate artikuleerib teatud mehelikke tunge, aga teeb seda robustselt ja häbitult. Ta ei häbene ega suru alla neid aspekte, mida hingeliselt arenenum mees ise teeb. See mõju on ära tuntud ja tema kritiseerimisel rõhutatakse õigustatult sellele, et ta võib noortele meestele halvasti mõjuda. Võib jah, kahtlemata. Ta võib aidata noortel meestel end kokku võtta, nii kehaliselt kui vaimselt, ent ta võib põlistada ka teatud arengupeetust, kinni jäämist sellesse „noore kuke” ikka, kus ta ise paigal tammub. Ta on selge ja kõlav maskuliinsuse hääl (ja sellest tema kõnetavus), aga see on tsiviliseerimata (sellest tema problemaatilisus).
Selgituste huvides võiks kõrvutada teda sellise sotsiaalmeedia superstaariga nagu Kylie Jenner. Arenenud hingeeluga naine häbeneb oma tungi valitseda oma kehakurvidega maailma. Tõenäoliselt ainuüksi selline sõnastus tekitab paljudes protesti, ometi on Kylie Jenneri röögatu populaarsus samuti eiramatu antropoloogiline fakt. Kylie Jenner on paarkümmend korda populaarsem kui Greta Thunberg (soovitan siin Bill Maheri lühikest klippi „OK, Zoomer”) Kylie Jenner kruiisib ringi eralennukiga, propageerib ohjeldamatut tühitarbimist ja priiskav-luksuslikku elustiili, moodsat printsessilugu kõigile tüdrukutele (Kui nad vaid oma keha õigetele standarditele vastavaks treivad ja ohtralt ilutarbivad). Ses mõttes on Kylie Jenner ökoloogiline ja psühholoogiline kurjategija par excellence, mürgiste unistuste superturundaja ja noorte naiste lihakehastaja. Ometi vihata Kylie Jennerit on mingis mõttes misogüünne (täpsemini: soospetsiifiline misantroopia). Kuidas vihata kedagi, kes heliseb kaasa nii paljudes tüdrukuhingedes?
Andrew Tate’iga on lugu sarnane. Ta kehastab primitiivsel ja robustsel kombel midagi, mis kõnetab väga palju noori mehi. Andrew Tate’i koheldakse karmimalt, sest mehi koheldaksegi karmimalt (ja Tate ütleb ka selle lapsesuiselt välja).
Nii Tate’i kui Jenneri kohta võib öelda, et nad kütavad üles neid metsikuid loomi noorte inimeste hingedes, keda näeksime paremal meelel kodustatuna.

Vastuhakk kastreerimiskultuurile

Psüühilised tahud, mida Tate puudutab, vajavad kultiveerimist, mitte välja juurimist. Nende välja juurmine tähendaks kastreerimist. Viimast mõistagi süvapsühholoogilises-psühhoanalüütilises tähenduses (mehe sookuritegu on vägistamine, naise sookuritegu on kastreerimine), aga Tate’i populaarsus on vaadeldav just nimelt vastureaktsioonina kultuuri aina kasvavale kastreerivale survele (vt Warren Farrell,John Gray „The Boy Crisis: Why Our Boys Are Struggling and What WeCan Do About It”) Jordan Petersoni populaarsus on sama nähtuse sümptom. Kui maskuliinsus on samastatud kiskjalikkusega ja institusioonidele on pandud kaitsjaootus, siis saabki tulemuseks selle, mida võib nimetada kastreerimiskultuuriks, vaenulikkuseks maskuliinsuse kui sellise vastu.

Kujundlikult, kui vägistamise ärahoidmiseks peetakse sobivaks meetmeks massiivset ja preventiivset vaipkastreermist, siis on vastureaktsioonid täiesti ennustatavad. Mõistagi käib kemplus eelkõige ideoloogilisel tasandil ja sealhulgas enesekastratsioonile kutsuvalt, nt võukluses ja kväärideoloogias on see mõõde selgelt olemas (et mitte öelda otsesemalt, et kväärideoloogia on enesekastratsiooni loits ja nn sookorrigeerimine selle groteskselt reaalsusesse tõusev vorm). Arusaadavalt sülitavad tugevamate instiktidega noored selle kohe välja. Nii naised kui mehed. Lihtsalt robustse instinktijaatuse väljundid on erinevad, täpsemalt soospetsiifilised. Varajastes kahekümnendates ja hilisteismelised instinktinaised signaliseerivad Twitteris oma sugulist naksakust, on regulaarselt 160-tähemärgises lordoodis ja esitavad meestele üha kõrgemaid standardeid (puhtfüüsilistest parameetritest (nt pikkus) staatuseni) ning samaealised mehed visklevad ja „kõvatavad” oma sooloogika kohaselt. Andrew Tate on üks reljeefne näide ja (pelgalt kõrvalnähuna ja-või vaistlik) vastuhakuvorm kastreerimiskultuurile.


Natuke küpsemal inimesel on üsnagi ebamugav selle tunnistajaks olla. Seksuaalse konkurentsi möllust (ea tõttu) distantseerunu tunneb küllap midagi sarnast nagu Hans Castorp „Võlumäe” V peatükis, kui meenutab seda normaalset argielu, mida ta ka ise enne sanatooriumisse saabumist elas: „Kui ma siin nii laman ja seda kaugelt vaatan, siis on see minu meelest toores“ ja Settembrini lisab: „Ma ei taha ilusamaks teha neid erilisi ilmnemisvorme, mida elu loomulik julmus omandab teie seltskonnas. Ükskõik, julmust ette heita on võrdlemisi sentimentaalne. Kohal olles oleksite seda vaevalt ette heitnud, kartuses iseenda ees naeruväärseks saada. Õigusega jätsite selle etteheite elu põgenikkudele. Et te selle etteheitega nüüd esinete, see tõendab teatavat võõrdumist, mille suurenemist ma heameelega ei tahaks näha, sest kes harjub seda etteheidet väljendama, see võib hõlpsasti kaotsi minna elule ning eluvormile, mille jaoks ta on sündinud. Kas teate, insener, mis see tähendab: elule kaotsi minna?“.


Seksuaalne konkurents on julm
Nagu varem olen kirjutanud: „Uuspuritaanluses võib näha instinktiivset ja kohmakat vastureaktsiooni olukorrale, kus traditsiooniliste sooturupiirangute kadumisest ja erakordsest e-vabadusest tulenev seksuaalse konkurentsi ägenemine on jõudnud määrani, kus (eriti naiste) soomarkerite signaliseerimine läheneb juba pornograafia ja ekshibitsionismi piirile ning sellega paralleelselt levivad samavõrd otsekohesed ja robustsed zoosemiootilised kontakteerumiskatsed (eriti meestelt). ” (Vt „Uuspuritaanlik mõtlemine” PM 7.4.2021) Uuspuritaanlus on üks kastreerimiskultuuri atribuute (soovitan siin juurde lugeda Anne Applebaumi esseed „The New PuritansThe Atlantic 31.VIII 2021)
Tõsi on loomulikult ka see, et metsik ja kulturiseerimata maskulniinsus on ohtlik ja pimesi oma instinkte järgivad noored mehed saadavad korda palju sigadusi. Isafunktsioon on vajalik. Noor vallaline mees on loomuldas kõige antisotsiaalsem ja ohtlikum sotsiodemograafiline grupp, pika puuga parim vanglakandidaat. Aga ka parim sõduri-, turvamehe- ja politseinikumaterjal. Ja parim – et mitte öelda ainus – isamaterjal. Maskuliinsus vajab positiivset integreerimist. Taoistlikult: kuidas kastreerida kastreerimata? See on abielu ja isadus, see transformeerib agressiivsuse kodukaitseks jne. mitte aga lakkamatu jutlus konsensusnõudest iga voodiliigutuse eel. Praegune vohav konsensusjutlus on üks abitu ja lühinägelik katse muuta maskuliinsus ohutuks, aga see on paraku väga lühinägelik viis (peale selle, et tehniliselt võimatu). Selle puhul ei suudeta näha, et kaitstes vankumatult naise õigust öelda igal hetkel ei, kaitstakse samal ajal mehe õigust öelda igal hetkel ei. Ka pärast seksi, eostamist, laste sündi, naise vananemist jne. See pakett annab rohkem võimu kahekümnendates naisele ja kolmekümnendates ja vanematele meestele. Korraga. Noored mees-incelid ja 35+ üksilduses antidepressante krõbistavad naised on ühe ja sama mündi eri küljed. Mehel on võimalik igal hetkel öelda ei, ka mees võib igal hetkel ümber mõelda, sest ka mehel puudub tulevikku ulatuv vastutus. See on isaduskriisi järjekordne tahk. Emantsipeerunud agentidega sooturul on tõesti jõhker konkurents.



Mis on misogüünia?

On väga kõnekas, kuidas nii mitte-woke ajakirjanik nagu Piers Morgan grillib Tate’i väite eest, et meestele meeldivad 18-19 aastased naised rohkem kui 25-aastased, sest nendel on vähem seksuaalsuhteid jms seljataga. Et selline seisukoht olevat üheselt misogüünne. See on vägagi kahtlane väide. Ütleksin pigem, et see on primitiivne evolutsioonibioloogia (rõhutan: primitiivne) ühendatud rämeda taktitundetusega, mitte misogüünia, süüdistus, mis lendab tänapeval üha kergekäelisemalt ja igasuguse analüütilise sisukuseta. Andrew Tate ütleb igasuguse taktitundeta välja erinevad tõdesid soosuhete dünaamika kohta, aga see ei ole veel misogüünia.
Lapsi tuleb teadagi kaitsta karmide tõdede eest, milleks nad veel valmis pole, tutvustused elutõdedega peavad olema eakohased. Aga üleaktiveerunud ema-arhetüüp näeb lastena ka (noori) naisi (ja juba üha enam tudengeid).
Näiteks esseist, Mama Dentata autor Solana Joy misogüüniamääratlus tundub palju veenvam. Vähemasti süva- ja evolutsioonipsühholoogilisest vaatenurgast. Tema sõnul on misogüünne kõik, mis pisendab ja alavääristab emadust, sealhulgas kõik need praegu nii mõjukad femisnimiharud, mis ütlevad, et suguorganid ja reproduktiivsus ei tähenda midagi st selles mõttes on hoopis kväärideoloogia misogüünne, kuna see tühistab ja relativeerib naiseks olemise eksistentsiaalse tuuma, ütleb Solana Joy, hammastega emaiii.


Munade jäävuse seadus

Eestis, nagu ikka, ilmnevad Lääne kultuuri äärmused märksa leebemas ja lahjemas vormis. Võimalik, et sõda Ukrainas mahendab seda veelgi. Sõda Ukrainas? Miks? Sest sõda tuletab meelde, et „mehe roll on olla naiste ja laste kaitsja ja tema auks ja kohuseks on vajadusel ka selle nimel hukkuda”. Tate artikuleerib seda korduvalt (mõistagi mitte riigikaitselises tähenduses). Juhin tähelepanu sellele, et hoolimata pikalt kestnud feministlikest kampaaniatest on see ürgne sooline rollijaotus on ka seadusesse raiutud (NB See ainus sooline kohus, mis on seadusesse raiutud!) Pole juhus, et Zelenskõi puhul räägitakse folklooris aina ta munade suurusest. Internet kubiseb meemidest, kus Zelenskõil on terasest munad, kus ta munad on nii suured, et on kosmosest nähtavad, nii suured, et nende raskusväli määrab Maa orbiidi jne. Sõda on operatiivselt meelde tuletanud munade väärtuse.Vene vägistajatele seatakse vastu eriti suurte munadega mehed, mitte ei kutsuta üles enesekastratsioonile..



Kõnekas on ka üks viimane furooripuhang Andrew Tate ümber. Nimelt Tate provotseeris täiesti rullnokalikult Greta Thunbergi ja adresseeris talle Twitteris foto, kus ta tangib ühte oma meeletu kütusekuluga sportautodest, ja soovitas saata Thunbergil talle postiaadress, kuhu ta saaks saata kõigi oma autode pöörase kütusekulu. Greta Thunberg vastas, et – tõlgin kultuuriliselt – hangi endale elu, väikeste munadega mees! („please do enlighten me. email me at smalldickenergy@getalife.com.” )
Greta Thunberg torge teenis marulised ovatsioonid. Tuntud feministlik autor Rebecca Solnit kirjutas The Guardianile artikli pealkirjaga „Greta Thunberg lõpetas aasta ühe ajaloo suurima säutsuga” (GretaThunberg ends year with one of the greatest tweets in history 31.XII).
Aga pange tähele, kuhu ja kuidas Thunberg torkab. Munadesse. Ta ütleb, et mees, sul pole piisavalt mune [mu tähelepanu jaoks]. See on väga arhetüüpne ja ürgne, seksistlik ja instinktieluterve ehk antifeministlik ja antikehapositiivne torge.



Põige kodukamarale
Küllap paardumiskriis (mating crisis) ja maskuliinsuskriis (masculinity crisis) kõigi oma metastaasidega esineb meil pehmemas vormis( nagu kõik muudki lääne kultuuri parasjagu akuutsed hädad). Aga ehk paneb vähemalt see mõne ohutule põlema, et EKRE on noorte (meeste) hulgas pika puuga populaarseim partei (SALKi andmetel). EKRE kohta võib öelda paljut, aga selle noored on eksklusiivselt mitte-kväärid, suund on diametraalselt teine. „Sinise äratuse” eetoses on šamaanitrummid, mitte kväärburlesk.


Võib tõmmata mõttelise joone kahe punkti vahele. Ühes otsas on kontorivalguse-teadvusega sekspositiivne ekspert, kelle karmi ja ranget jutlust konspekteerivad neistsilikkusesse hirmunud neiud ja ennast kastreerinud (kväär)noormehed, teises otsas on tõrvikurongkäigu-psüühe ja šamaanitrummid, ekstaatiline sootants niiskes metsaöös. Arenev seadusandlus annab õiguse üha rohkem esimestele, Darwin üha rohkem teistele. Valmiskastide juures eelistavad noored samuti pigem viimast, tähendab vitaalset barbaarsust kastreeritud kontoritöötajale. Kordan, kväärideoloogial on kastreermiskultuse elemendid ja see tekitab instinktiivse äratõukereaktsiooni. Instinktiivne tähendab siin seda, et siin ei aita grammigi veel põhjalikum ja kannatlikum „sekspositiivne konsensuskoolitus” veelgi eredemalt valgustatud auditooriumis, sest, ütleme, see on psühhofenomenoloogiliselt ööklubi vastand.
Uuspuritaanlik kastreerimiskultuur ei ole midagi, mille ideoloogiaga argumenteeritult vaielda, see sülitatakse instinktiivselt välja. Andrew Tate on üks selline süljelärakas. Ja kui vaadata Sinise Äratuse toimetamisi, siis võib näha, et ka see kalake ujub instinktiivselt vastu seda voolu.







MACHO (ja misogüün) [macho (et misogyne)]. Ma­cho jumaldab naiselikkust ja soovib valitseda, mida jumaldab. Ülistades alistatud naise arhetüüpset naiselikkust (tema emadust, viljakust, nõrkust, koduhoidja loomust, tundelisust jne), ülistab ta omaenda mehelikkust. Seevastu misogüün tunneb naiselikkuse vastu vastikust, ta väldib liiga naise moodi naisi. Macho ideaal: perekond. Misogüüni ideaal: olla vallaline, omades arvukalt armukesi, või siis olla abielus armastatud naisega, ilma lasteta.

MISOGÜÜN [misogyne]​. Igaüks meist on oma elu esimestest päevadest saadik silmitsi ühe ema ja ühe isaga, ühe naiselikkuse ja ühe mehelikkusega, ning seega märgistatud harmoonilise või disharmoonilise suhtega mõlemasse arhetüüpi. Naistevihkajaid (misogüüne) pole üksnes meeste, vaid ka naiste seas, ning naistevihkajaid on sama palju kui meestevihkajaid (mehi ja naisi, kes elavad disharmoonias mehe arhetüübiga). Need hoiakud on erinevad ning inimese olukorra igati seaduspärased võimalused. Feministlik manihheism pole kunagi esitanud küsimust meestevihkamisest ja on muutunud misogüünia lihtsalt sõimusõnaks. Nii on osavalt välditud selle mõiste psühholoogilist sisu, seda, mis ainukesena huvi pakub.

Milan Kundera, «Romaanikunst» LR 1998, nr 11–12, lk 113–115. Tõlkinud Triinu Tamm

19. detsember 2022

Uuspuritaanluse vari, Andrew Tate'i juhtum

 

Mult küsiti, kas oleksin nõus vestelma Andrew Tate’i teemal. Olen vabalt, aga paraku mitte siis, kui selleks Tallinna pean sõitma (põhjus on puhtproosaline, ainuüksi sõit võtaks koduuksest-koduukseni üle kuue tunni st põgus vestlus pealinnas oleks mulle terve kulutatud päev).

Paar esmamuljet siiski formuleerin.

Just esmamuljet, sest tutvusin selle fenomeniga alles küsimise peale ja põgusalt. Tegu on interneti välksuperkuulsusega, sööstinfluentseriga, kelle varasem keskpärane veebitähelepanu ületas 2022 aastal UKs nt Donald Trumpi ja Kim Kardashiani viimase paari aasta teravamad tipud.


 Allikas: The Guardian. Inside the violent, misogynistic world of TikTok’s new star, AndrewTate


Niisiis. Mida öelda Andrew Tate’i tähelennu kohta?


Esiteks. Tegu on eelkõige sümptomiga ja nii äge sümptom väärib kahtlemata uurimist, fenomen mõtestamist. Sümtomit vastandaks siin voolijale, loojale, mõjutajale selle sõna algupärases tähenduses. John Fowles on kenasti öelnud, et Kolmanda Reichi traagika ei seisnud Hitleris, vaid kümnetes miljonites sakslastes, kes temaga kaasa läksid. Samuti võib praegu vaielda Putini ja rohkem kui saja miljoni venemaalase vastutuskoorma jagunemise üle, aga Andrew Tate’il pole mingit muud jõuhooba peale avaldatud sisu, tähendab, teda jälgitakse-järgitakse täiesti sunnivabalt, tal pole Gestapot ega OMONi ega kogu riiki läbistavat repressiivset bürokraatiaaparaati, mis mittelojaalsuse eest karistab. Tema jüngrihordid on tekkinud igasuguse sunnita. Sestap on õigustatud küsimus, et mis see on, mis nii võimsat resonantsi tekitab ja miks. Miks selline sõnum puudutab nii paljusid?



Teiseks. Andrew Tate’i blokeerimine ja väljaviskamine sotsiaalmeediaplatvormidelt ei kaota põhjust, miks ta nii paljudel nii kõnetav on. Seda öeldes ma vähimalgi määral ei eita tema kahjulikku, negatiivseid tendentse võimendavat mõju jms.

Kolmandaks. Andrew Tate’i kohta võiks öelda, et ta näitab, miks teatud soostereotüübid kunagi täielikult ei kao. Ei kao, sest need on paljus tõesed (pragmatistlikke psühholoogiliste koolkondade tähenduses). Andrew Tate artikuleerib teatud mehelikke tunge, aga teeb seda robustselt, kultiveerimata, häbitult. Ta ei häbene ega suru alla neid aspekte, mida hingeliselt arenenum mees ise teeb. See mõju on ära tuntud ja tema kritiseerimisel rõhutatakse õigustatult sellele, et ta võib noortele meestele halvasti mõjuda. Võib jah, kahtlemata.
Selgituste huvides võiks kõrvutada teda sellise sotsiaalmeedia superstaariga nagu Kylie Jenner. Arenenud hingeeluga naine häbeneb oma tungi valitseda oma kehakurvidega maailma. Tõenäoliselt ainuüksi selline sõnastus tekitab paljudes protesti, ometi on Kylie Jenneri röögatu populaarsus eiramatu antropoloogiline fakt. Kylie Jenner on paarkümmend korda populaarsem kui Greta Thunberg (soovitan siin Bill Maheri lühikest klippi „OK, Zoomer”) Kylie Jenner kruiisib ringi eralennukiga, propageerib ohjeldamatut tühitarbimist ja priiskav-luksuslikku elustiili, moodsat printsessilugu kõigile tüdrukutele... kui nad vaid oma keha õigetele standarditele vastavaks treivad ja ilutarbivad. Ses mõttes ökoloogiline ja psühholoogiline kurjategija par excellence, mürgiste unistuste superturundaja. Ometi vihata Kylie Jennerit on mingis mõttes misogüünne (täpsemini: soospetsiifiline misantroopia). Kuidas vihata kedagi, kes heliseb kaasa nii paljudes tüdrukuhingedes?



Andrew Tate’iga on lugu sarnane. Ta kehastab primitiivsel ja robustsel kombel midagi, mis kõnetab väga palju noori mehi.
Nii Tate’i kui Jenneri kohta võib öelda, et nad nuumavad neid loomi noorte inimeste hingedes, keda näeksime parema meelega dieedil olevat.

Neljandaks. Psüühilised tahud, mida Tate puudutab, vajavad kultiveerimist, mitte välja juurimist. Nende välja juurmine tähendaks kastreerimist (psühhoanalüütilises tähenduses: mehe sookuritegu on vägistamine, naise sookuritegu on kastreerimine), aga Tate’i populaarsus on vaadeldav just nimelt vastureaktsioonina kultuuri kastreerivale survele (vt Warren Farrell, John Gray „The Boy Crisis: Why Our Boys Are Struggling and What We Can Do About It”) Jordan Petersonipopulaarsus on sama nähtuse sümptom. Kujundlikult, kui vägistamise ärahoidmiseks peetakse sobivaks meetmeks massiivset ja preventiivset vaipkastreermist, siis on vastureaktsioonid täiesti ennustatavad. Mõistagi käib kemplus eelkõige ideoloogilisel tasandil ja sealhulgas enesekastratsioonile kutsuvalt, nt võukluses ja kväärideoloogias on see mõõde selgelt olemas (et mitte öelda otsesemalt, et kväärideoloogia on enesekastratsiooni loits nn sookorrigeerimine selle aktualisatsioonivorm). Arusaadavalt sülitavad tugevamate instiktidega noored selle kohe välja, nii naised kui mehed. Lihtsalt robustse instinktijaatuse väljundid on erinevad. Varajastes kahekümnendates ja hilisteismelised instinktinaised signaliseerivad Twitteris oma sugulist naksakust, on 160-tähemärgises lordoosis ja esitavad meestele üha kõrgemaid standardeid (puhtfüüsilistest parameetritest (nt pikkus) staatuseni), samaealised mehed visklevad ka „kõvatavad” oma julma sooloogika kohaselt. Andrew Tate on üks reljeefne näide ja (pelgalt kõrvalnähuna ja-või vaistlik) vastuhakuvorm uuspuritaanlusele.


Natuke vanemal inimesel on seda arusaadavalt häiriv (sekkumata) näha.
Thomas Manni „Võlumäe“ V peatükis meenutab Hans Castorp meenutab seda normaalset argielu, mida ta ka ise enne sanatooriumisse saabumist elas, ning resümeerib: „Kui ma siin nii laman ja seda kaugelt vaatan, siis on see minu meelest toores“ ja Settembrini lisab: „Ma ei taha ilusamaks teha neid erilisi ilmnemisvorme, mida elu loomulik julmus omandab teie seltskonnas. Ükskõik, julmust ette heita on võrdlemisi sentimentaalne. Kohal olles oleksite seda vaevalt ette heitnud, kartuses iseenda ees naeruväärseks saada. Õigusega jätsite selle etteheite elu põgenikkudele. Et te selle etteheitega nüüd esinete, see tõendab teatavat võõrdumist, mille suurenemist ma heameelega ei tahaks näha, sest kes harjub seda etteheidet väljendama, see võib hõlpsasti kaotsi minna elule ning eluvormile, mille jaoks ta on sündinud. Kas teate, insener, mis see tähendab: elule kaotsi minna?“.





Nagu varem olen kirjutanud: „Uuspuritaanluses võib näha instinktiivset ja kohmakat vastureaktsiooni olukorrale, kus traditsiooniliste sooturupiirangute kadumisest ja erakordsest e-vabadusest tulenev seksuaalse konkurentsi ägenemine on jõudnud määrani, kus (eriti naiste) soomarkerite signaliseerimine läheneb juba pornograafia ja ekshibitsionismi piirile ning sellega paralleelselt levivad samavõrd otsekohesed ja robustsed zoosemiootilised kontakteerumiskatsed (eriti meestelt). ” (Vt „Uuspuritaanlik mõtlemine” PM 7.4.2021)
(Näiteks on väga kõnekas, kuidas nii mitte-woke ajakirjanik nagu Piers Morgan grillib Tate’i väite eest, et meestele meeldivad 18-19 aastased naised rohkem kui 25-aastased, sest nendel on vähem seksuaalsuhteid jms seljataga. Et selline seisukoht on üheselt misogüünne. Kus siin see misogüünsus on?! See on primitiivne evolutsioonibioloogia (rõhutan: primitiivne) ühendatud rämeda taktitundetusega, mitte misogüünia, süüdistus, mis lendab üha kergekäelisemalt.)

Viiendaks (ja siin võib mu kõhutunne olla põlvkondlikult kõige iganenum). Eesti, nagu ikka, ilmnevad Lääne kultuuri äärmused märksa leebemas ja lahjemas vormis. Võimalik, et sõda Ukrainas mahendab seda veelgi. Miks? Sest sõda tuletab meelde, et „mehe roll on olla naiste ja laste kaitsja ja tema auks ja kohuseks on vajadusel ka selle nimel hukkuda”. Tate artikuleerib seda korduvalt (mõistagi mitte riigikaitselises tähenduses) Et see ürgne sooline rollijaotus on ka seadusesse raiutud (seaduse ainus sooline kohus!) näitab ühelt poolt igasuguse sootundlikkuse ja feministliku diskursuse valiknägemist. (Ja pole juhus, et Zelenskõi puhul räägitakse ta munade suurusest jne st kastratsioon on ei ole praegu väga in. Vene vägistajatele seatakse vastu eriti suurte munadega mehed).



Võib-olla paneb siis vähemalt see kellelgi mingi anduti tööle, et EKRE on noorte (meeste) hulgas pika puuga populaarseim partei.



Võib tõmmata selgitusliku joone kahe mõttelise punkti vahele psühhogeograafilisel maastiul. Ühes otsas on kontorivalguse-teadvusega sekspositiivne ekspert, kelle karmi ja ranget jutlust konspekteerivad neitsilikkusesse hirmunud neiud ja ennast kastreerinud (kväär)noormehed, teises otsas on tõrvikurongkäigu-psüühe ja šamaanitrummid, ekstaatiline sootants niiskes metsaöös. Arenev seadusandlus annab õiguse üha rohkem esimestele, Darwin üha rohkem teistele. Valmiskastide juures eelistavad noored samuti pigem viimast, tähendab vitaalset barbaarsust kastreeritud kontoritöötajale. Kväärideoloogial on kastreermiskultuse elemendid ja see tekitab vitaalsemates isendites instinktiivse äratõukereaktsiooni. Instinktiivse st siin ei aita grammigi veel põhjalikum ja kannatlikum „sekspositiivne konsensuskoolitus” veelgi eredemalt valgustatud auditooriumis, sest, ütleme, see on psühhofenomenoloogiliselt ööklubi vastand.



(rohkem ei jaksa praegu visandada...)

24. september 2020

Ekspess Grupi sotsipojast ideoloogiasõdur ründab

 


Siim Nestor tegi 24.09.2020 järgmise FB-postutse.

"MUL PUUDUB OMA ARVAMUS: olen märganud kuidas Eesti paremäärmuslased ja nende toetajad kasutavad neile vastumeelsete arvamuste ja arvajate tasalülitamiseks selliseid väljendeid nagu: propagandist, propagandatöötaja, propagandalause, ideoloogiasõdur.

Neid kasutatakse siis ennekõike nende inimeste madaldamiseks, kes kuskil erakonnas ei ole.

Võibolla on see juba väga vana tendents, aga ma olen registreerinud umbes viimase poole aasta jooksul sellist kõnepruuki. Ja otseloomulikult kõlavad need väljendid ka Fox Newsis, paremäärmuslke YouTube-staaride ja Trumpi suus.

Näiteks mina, minul ei ole nende jaoks oma arvamust, oma vaatenurka ja maailmavaadet, on ainult propaganda.

Triinu, Teetu, Raini ja teisi tervitades, peace!"


Kes on ideoloogiasõdur? No see, kes käitub nagu ideoloogiasõdur. Mida pidevamalt, seda rohkem on.


Üks näide, mille Nestor toob on järgmine:


Siin käitub Siim Nestor nagu ideoloogiasõdur. Milles see seisneb? Noh, sattumuslik grupikuuluvus seatakse defineerivaks. See kuvatõmmis on tehtud tema FB-seinal toimunud vestlusest ja välja toodud sõnade autor on Mihkel Kunnus (st mina). Selle postitusega aga Siim Nestor taandab Mihkel Kunnuse - inimese, kes ei ole talle kontvõõras ja kelle maailmavaade pole mingi saladus - Postimehe arvamusosakonna töötajaks. See saab mind defineerivaks ja sedavõrd, et pärisnimelisuse võib ära jätta. Sõnade autoriks saab isikuloota ja isikliku maailmapildita grupikuuluvus - Postimehe arvamusosakonna töötaja ja kõik. Kusjuures sinna lisatakse sulgudes veel väga suunav märkus.
Kui ma ei kirjeldaks seda kui Siim Nestori käitumist, vaid kui (tüüpilise) ekspressgrupi töötaja käitumist, siis vastaksin samaväärselt, tähendab, laskuksin samale tasemele.

Mis puudutab ta välja toodud tsitaadi sisu, siis selle kontekst on järgmine:
Siim Nestor tegi 21.09.2020 järgmise FB sissekande:

„EHH... : vaatasin Objektiivi saadet "Vestlused Einar Laignaga: perekonna pühadus".Ta on puhas Eesti Jordan Peterson ju. Huvitav miks meie kodumaa lobsteritel on vaja üldse võõrast popstaari nii väga tarvis. Kodustki kenasti võtta. Aah, okei, jaa-jaa...“


Mina reageerisin järgmise kommentaariga:

„ma saan aru, et Jordan Petersoni materdamine on üks olulisemaid identiteedikinnisteid teatud seltskonnale, aga selliste ekvivalentsuseoste (Laigna-JBP) loomisega kinnistad ühtlasi enda kuvandit kui tõest ja nüansitundlikkusest mittehoolivat ideoloogiasõdalasest.
Tee või tina, aga iga jopski ikka Harvardis ei õpeta, JBP-l on kõige muu kõrval ka korralik teaduspagas.“

Kuigi ma olen väljenduses tinglik: nii käitudes kinnistad ideoloogiasõduri kuvandit, mitte ei väida, et Siim Nestor on ideoloogiasõdrur, tunnistan, et oleks pidanud olema sõnastamisel hoolsam ja kasutama täpsemat etteheidet nt polariseerumist soosiv kraaka vms.

Kummati on eelöeldu üks, mida Jordan Peterson ei väsi rõhutamast: alati tuleb vaadata indiviidi enne grupikuuluvust, indiviid on olulisem kui tema grupi-identiteet. Ja mõistagi see on ka põhjus, miks ta progressiividele nii närvidele käib. Sest progressiivne ideoloogia vaatab defineerivana just (identiteedilisi) grupikuuluvusi (sugu, seksuaalne orientatsioon, rass jne). Viimases on nad paras paar paremäärmuslastega, meetod on sama, aga grupikuuluvustunnused osalt teised (rahvus, rass, sugu). Seepärast pole paremäärmuslased saanud JBP-st rohkem tuge kui argumente oma peegelpiltvastaste tümitamiseks. Ja punkt.


Veel üks märkus.
 Hiljuti tegi üks ekreiit end kunsti teemal lolliks. Demonstreeris ilma igasuguse häbenemiseta oma harimatust. Lausa praalis sellega.
Tarmo Jüristo kirjutas kena kommentaari, kus ta meenutas, kuidas talle omal ajal kunstiõpetaja asja selgemaks tegi. Tsiteerin Jüristo FB-kommentaari:

„ega ma täpselt enam nii kaugele aastate taha ei mäleta, aga põhimõtteliselt ta haaras sellest võimalusest, et avada selline asi, nagu kunsti dialoogilisus - see, kuidas kunst on nagu üle aastakümnete ja -sajandite ulatuv vestlus millest võibki mõnikord keeruline aru saada, kui sa poolelt sõnalt ruumi sisse jalutad, kus inimesed on omavahel päevi ja nädalaid (või siis sajandeid) vestelnud. ja kui sa lihtsalt lambist satud theo van doesburgi kompositsioone nägema, siis on "kus siin see lehm on?!" tegelikult täiesti loomulik ja õigustatud küsimus.“

Jüristole sekundeeris Aro Velmet:
„See on ühtlasi väga hea viis seletamaks üleüldse tekstidega suhestumise keerukust - umbes seda analoogiat kasutan igal semestril selgitamaks tudengitele, miks ka pealtnäha tuttavlike tekstide puhul on mõistlik küsida "mis vestlusesse ma praegu jalutanud olen", sest, piltlikult öeldes, ka tuttav sõna nagu "lehm" võis 19. sajandi elsassi talumehele tähendada midagi hoopis teistsugust, kui 21. sajandi Paulsonile.“  

Jah, nii on. Kultuur on dialoogiline, vestluslik nähtus ning olla haritud, tähendab olla vestluse ajalooga kursis.

Kui kunstivõhiklik ekreiit oli oma harimatuses siiras, siis Siim Nestor tegi sarnase liigutuse teadlikult ja propagandistlikel kaalutlustel. Rebis ühest ajalooga vestlusest killu ja dehistoriseeris selle. NB! ta tegi seda propagantistlikel kaalutlustel ja teadlikult.

Lisamärkusena: mina olen osalenud vestluses JBP-ga palju pikemalt kui Nestor ja sellest ka rea artikleid eesti keelde vahendanud (nt SIIN ja SIIN ning hiljuti üks pikem käsitlus SIIN).

Ja ka Laignaga on mul teatud avalik kultuuriline vestlus (ma ei eelda, et keegi seda mäletaks ning kahjuks on netist kadunud Jaan Kaplinski mälestuse kokkupuudetest Laignaga). Kutsusin ühte "Jüri Üdi klubi" saatesse erusõjaväelase ja teoloogi Einar Laigna ja Eesti esimese soovahetusoperatsiooniga tuntuks saanud Kristel Regina Sitzi. Aga, noh, selle liigutusega olin ma pool dekaadi ajast ees.  


Lühimalt: Laigna ja JBP tõmbamine ekvivalentsusseosesse on sama nõtke ja haritud liigutus nagu ekreiidi tervemõistuslik ja reibas lehmaotsing. Aga see ei puutu õigupoolest teemasse. 


Jaah, pealkiri on clickbait, ideoloogiasõdurlik clickbait. Kes seda ka nende ridadeni jõudnult sõnasõnalt võtab, on peast soe.